Ma olen 41-aastane, lahutatud ja elan üksi väikeses korteris linna ääres. Mu lapsed elavad koos oma emaga teises linnas ja ma näen neid ainult iga teise nädalavahetuse. Ma olen harjunud üksindusega, ma olen harjunud sellega, et õhtuti on kodus vaikus, et telekas mängib ainult taustaks ja et mul pole kellegagi rääkida, välja arvatud mu kass. Aga see ei tähenda, et ma seda alati naudin. On õhtuid, mil see üksindus muutub raskeks, mil see surub rinnale nagu suur kivi ja ma ei tea, kuidas seda sealt eemaldada. See neljapäev oli üks sellistest. Olin terve nädala töötanud kümnetunniseid päevi, sest mul on oma väike ettevõte ja ma ei saa endale lubada haigestumist ega nõrkust. Aga sel õhtul, kui ma koju jõudsin, tundsin, et mu patareid on täiesti tühjad. Ma ei viitsinud isegi süüa teha. Ma võtsin külmast õlle, istusin diivanile ja vaatasin lakke. See oli see hetk, mil ma mõistsin, et ma pean midagi muutma. Ma ei saa jätkata nii, et ma lihtsalt eksisteerin, et ma ootan, millal päev läbi saab, et ma saaksin magama minna ja järgmine päev uuesti alustada. Mul on vaja midagi, mis toob tagasi selle tunde, et elul on mõte. Ma võtsin telefoni, ilma igasuguse plaani või ootuseta, ja hakkasin sirvima.
Ma ei tea, mis mind juhtis, aga järsku ma olin kohas, kus olid erinevad mängud ja värvid. Ma polnud kunagi varem sellises kohas käinud, ma polnud kunagi mõelnud, et see võiks mind huvitada. Aga sel õhtul tundus kõik teistsugune. Ma vaatasin neid vilkuvaid tuled ja kuulsin mängude taustamuusikat ja ma tundsin, kuidas mu huuled hakkasid iseenesest kergelt naeratama. See oli nii lihtne, nii muretu. Ma mõtlesin, et miks mitte proovida? Mul pole midagi kaotada. Ma tegin endale konto, mis võttis vaid kaks minutit, ja olin kohe sees. Ma avastasin, et see koht, kuhu ma sattusin, oli tuntud kui
vavada eesti, ja see tundus mulle kohe sõbralik, sest kõik oli selge ja arusaadav. Ma alustasin ühe lihtsa mänguga, mis meenutas mulle vanu mänge, mida ma kunagi lapsepõlves arvutis mängisin. See oli nostalgiline ja soe tunne, nagu kohtuks vana sõbraga.
Ma hakkasin mängima ja ma ei märganudki, kuidas tund lendas. Ma olin nii keskendunud, et ma unustasin oma mured, oma üksinduse ja oma väsimuse. Ma olin lihtsalt seal, hetkes, ja see oli imeline. Paari tunni pärast ma olin juba mitmeid erinevaid mänge proovinud ja ma avastasin, et igaühel neist on oma lugu, oma iseloom. Mõni tegi mind naerma, mõni tekitas põnevust, mõni oli lihtsalt ilus vaadata. Ja siis, kui ma kõige vähem ootasin, juhtus midagi, mis pani mu südame hüppama. Ma võitsin summa, mis oli minu jaoks päris suur. Ma vaatasin ekraani ja ei suutnud seda uskuda. See ei olnud ainult raha, see oli tunne, et ma olen võimeline, et mul on vedanud, et maailm on minu poolel. Ma naeratasin nii laialt, et mu põsed hakkasid valutama. Ma mõtlesin, et ma pean seda kellegagi jagama, aga mul polnud kedagi, kellele helistada. Mu sõbrad olid kõik peredega hõivatud ja mu lapsed magasid juba. Aga see ei häirinud mind. Ma olin õnnelik iseenda pärast.
Järgmisel päeval tundsin ma ennast teisiti. Ma ärkasin kergemana, ma naeratasin hommikul peeglile ja ma tegin endale korraliku hommikusöögi. Ma mõtlesin sellele õhtule ja tundsin, et see oli just see, mida ma vajasin. See ei olnud põgenemine reaalsuse eest, see oli viis, kuidas oma reaalsust helgemaks muuta. Ma otsustasin, et ma luban endale seda aeg-ajalt, lihtsalt selleks, et tunda seda rõõmu, mida ma tundsin. Ma hakkasin regulaarselt külastama vavada eesti, mitte sellepärast, et ma tahtsin võita, vaid sellepärast, et ma tahtsin tunda end elavana. Ma avastasin, et see on minu jaoks nagu väike puhkus, nagu reis kuhugi, kus ma saan olla lihtsalt mina ise, ilma kohustuste ja mureteta. Ja ma märkasin, et mu elu hakkas muutuma. Ma olin rõõmsam, ma olin avatum, ma olin rohkem kohal, kui ma oma lastega kohtusin. Nad ütlesid mulle, et ma näen välja noorem, ja see oli kõige ilusam kompliment, mida ma olin saanud.
Ühel õhtul, kui ma jälle mängisin, juhtus midagi erilist. Ma tabasin erilise kombinatsiooni ja võitsin summa, mis võimaldas mul osta oma lastele uued jalgrattad, mida nad olid palunud juba aastaid. Ma teadsin, et see on minu võimalus olla hea isa, mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka praktiliselt. Ma tellisin rattad kohe ära ja ootasin nädalavahetust, mil nad tulevad. Kui nad saabusid ja nägid neid rattaid, oli nende rõõm kirjeldamatu. Nad karjusid ja kallistasid mind ja ma tundsin, kuidas mu silmad täitusid pisaratega. See oli hetk, mida ma olin oodanud. See oli hetk, mis tõestas mulle, et ma olen õigel teel.
Nüüd, mitu kuud hiljem, vaatan ma tagasi sellele üksildasele neljapäevale ja olen tänulik. See oli pöördepunkt minu elus. Ma ei ole enam see kurb ja väsinud mees, kes istub üksi diivanil. Ma olen inimene, kes teab, et ta suudab oma õnne leida, isegi kui see tuleb ootamatust kohast. Ma olen õppinud, et vahel tuleb lihtsalt lasta lahti ja usaldada, et elu viib sind sinna, kuhu sa pead minema. Ma ei tea, mis saab edasi, aga ma tean, et ma olen valmis kõigeks. Ma olen tänulik sellele kohale, sellele kogemusele ja sellele tundele, et ma olen jälle elus. Ma olen tänulik, et ma leidsin oma naeru tagasi. Ja see on kõige tähtsam.
kazino
